laupäev, 28. juuni 2014

Uue lühifilmi "Tee õnneni" (A Road to Happiness) ideest ja pea poole aasta pikkusest pre-productionist - take 2


...on jäänud mulje, et ma olen filmindusest jälle pikalt eemal olnud ning tõsi on see, et alati on kergem haarata pintsel ja omaette tosin maali järjest valmis vorpida, kui võtta ette selline suur projekt nagu järjekordne lühifilm. Osaliselt on ka nii olnud, sest maalimine on mulle ikka väga-väga hingelähedane ning ma tunnen, et maalide kaudu saan ennast suurepäraselt väljendada...

 Sellegipoolest on filmindus mu suurim kirg ning tegelikult ei ole ma üldse sellest eemal olnud, vaid just pikalt valmistunud uue lühifilmi tegemiseks. Uue filmi tahtsin "directida" seekord täiesti iseseisvalt ning tõsisemalt kui kunagi varem, sest varem olin teinud filme koos kas vendadega või Kateriinega või siis üksinda lihtsalt spontaanseid katsetusi. Seekord oli soov teha ka tõsiselt läbitöötatud pre-production - joonistada läbi kõik kaadrid, kirjutada oma esimene script jne.

Idee sündis mul tegelikult juba JAANUARIS, ning ma soovisin alustada võtetega samuti talvel, kuid lume puuduse, kiirete aegade ning soovist selle filmi pre-production korralikumalt teha, kui kunagi varem, läks aeg edasi ning talvel ei toimunud ühtegi võtet. Selle asemel alustasin jaanuaris juba storyboardimisega ehk operaatoritööga ning joonistasin kaader-kaadri haaval terve filmi läbi. Sealt edasi haarasin ma ühe tunnustatuima stsenaristi kirjutatud raamatu, mis andis nippe ja näpunäiteid stsenaariumi kirjutamise kohta ning seletas kuidas on filmid(e stsenaariumid) üles ehitatud. Samaaegselt alustasin ma ka oma esimese stsenaariumi kirjutamisega. Kuna, aga modellindus tõi kaasa ka omajagu tööd ning ka palju tellimusi ja vahele tuli palju huvitavaid pakkumisi, siis mõneks ajaks jäi mu põhjalikult läbitöötatud lühifilmi eeltöö seisma... Kevade lõpu poole kahtlesin ise, kas on üldse mõtet selle filmiga jätkata, sest lugu ei puudutanud mind enam nii tugevalt, sest mitu kuud oli möödas, kuid samas suur töö oli juba tehtud... Otsustasin hakata castinguga tegelema, ning otsima näitlejaid, mis osutus ülimalt keeruliseks... kuna, ma otsustasin, et tahan ise peaosa mängida (et tulevikus režissöörina teaksin mida ma oma näitlejatelt nõuan), siis vähemalt sellepoolest oli kergem. Siiski, ma pean tõdema, et olles juba teinud stsenaristi, operaatori ja režissööri tööd, oli castinguga tegelemine päris väsitav ning tegelikult tol hetkel mõtlesin kõige rohkem asja pooleli jätmise peale, sest alguses oli raske leida inimesi, kes mu nägemuse järgi rollidesse sobiks, ning siis oli raske leida nendega ühist aega, et ainuüksi ideest rääkida ja näha, kas nad on huvitatud... See tegelikult pani asja pikaks ajaks seisma, ning kuna mul oli endal tol hetkel tuhat muud asja käsil, siis tundus, et asi jääbki katki ja tegemata. Huvitaval kombel siiski leidsime mõne näitlejaga ühe sobiva päeva juunikuus, mis oli väga kiire ja spontaanne otsus, ning talvise filmi asemel sattus esimeseks võttepäevaks 19. juuni, üks aasta valgemaid päevi... mis ei sobinud väga hästi kokku minu esialgse nägemusega. Sellegi poolest mõtlesin, et kõik juhtub millegi pärast ja kasutame selle päeva ära ning pärast väga ägedat, pikka ja pingelist võttepäeva oli tulemus parem, kui ma olin oma peas ettekujutanud ja imelisem, kui ma olin paberile joonistanud. Võttepäeva lõpuks sain aru, et takistuste ja kõhkluste kiuste, tasub minna edasi, enesekindlalt oma eesmärkide suunas ning mitte alla anda. Ma mõistsin, et hoolimata, et filmi tegemine on nii pikk ja aeganõudev protsess ja takistusi võib ilmuda igal hetkel täiesti ootamatult, siis see on just see, mida ma teha tahan ning et see on parim viis oma loo rääkimiseks. Võttepäeva lõpuks oli mu süda täis kirge ja rahulolu!
Varsti lisan lühikese jutu ka amazing võttepäevast koos sneak-peek piltidega - so more information coming soon!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar