Uue lühifilmi "Tee õnneni" (A Road to Happiness) esimesest võttepäevast - 19.juuni - take 3

Esimeseks võttepäevaks sai siis 19. juuni, kuigi esialgne plaan oli teha film talvel, sest filmi ideega oleksid pimedad, lumised vanalinnatänavad, kus hingeõhk aurab, palju paremini kokku sobinud ning loonud filmile sobiliku meeleolu. Kuna, ma siiski otsustasin, et tahan filmi teha, ja kuna see oli juba nii pikalt sahtlis seisnud, siis ma teadsin, et kui ma kohe võtetega ei alusta, siis seda filmi ma ei tee ka, sest järgmist talve ei plaaninud ma oodata - selleks ajaks on juba uued lood jutustada, mis mind siis ka rohkem puudutavad, kui see vana lugu. Ja justkui, nagu olekski meant to be, et ma pean selle filmi ikkagi tegema, leidsime näitlejatega ühe sobiliku päeva, ja panime selle paika. Esialgu oli plaanis tegelikult filmida kaks päeva - 19.-20. juuni, kuid 20. juuni ei sobinud mulle enam ja nii pidime päris palju võtteid mahutama ühte päeva. Esialgselt oli ette nähtud, et need võtted toimuvad nii hommikul - hommikuse valgusega ja teine osa tegevusest toimub õhtuses pimeduses, kuna aga filmimiseks sattus aasta üks valgemaid päevi, pidin selleks, et natukenegi saada esialgsele soovile sarnast tulemust, filmima vara hommikul ja hilja õhtul. Seega jagunes võttepäev kaheks osaks ja venitas päeva nii eriti pikaks.

Võttepäeva hommikune pool (kella 7st-13.30ni)

Esimene pool võttepäevast pidi algama kell 9, seega me ärkasime Hansuga juba kell 7, sest oli vaja asjad kokku panna, üks objektiiv veel laenata (aitäh Emilia!) ning siis võttepaigale sõita ja enne teiste saabumist võttepaik valmis seada. Lisaks pidin Hansule andma kõik juhised, kuna ma ise ei saanud filmida (sest mängin filmis ise peaosa, miks? lugege eelmisest postitusest), nii usaldasin ma kaamera oma fotograafist venna kätte, võtsin välja kõik storyboardid ning seletasin talle ära oma nägemuse, milliseid kaadreid ma soovin ning viisin ta kurssi oma varasemalt tehtud operaatoritööga. Pean tõdema, et lasta Hansul filmida, oli suurepärane otsus, sest ta suutis saada hakkama sellega, mida ma talt ootasin ning filmis täpselt sellised kaadrid nagu ma ette kujutasin. Thanks, bro!

Hans as cameraman

Kuna hommikul pidi filmima kaks olulist stseeni, siis esialgu olin ma varunud nii palju aega, kui kulub, aga kuna me filmisime ema töökorteris ning ema oli päevad sassi ajanud, siis tuli välja, et ta pidi kella 13.30st seal tööd tegema hakkama. Seega lisandus lõpus ka ajapinge, kuna alguses filmisime me ühte olulisemat stseeni ning ei kiirustanud üldse, sest ma tahtsin, et see tuleks perfektne.

Hommik ei alanud siiski äpardusteta (sellega peab iga filmitegija arvestama!) - kuigi ma olin hommikul kiirustades kaasa saanud kõik vajaliku - kogu kaameravarustuse ning rekvisiidid (ja valmis teinud ka vajamineva toidu) ning tundus, et kõik sujub, siis üks inimestest teatas mulle 30 min enne võtete algust, et ta magas sisse. Asi ei olnud küll väga kriitiline, sest see ei olnud suure meeskonnaga võte - vaid kokku neli inimest, kuid siiski pani see kohe pinge peale. Õnneks siiski kõik laabus, ning oligi ehk parem - ma jõudsin Hansule pikemalt oma nägemust seletada ning saime põhjalikumalt kaadrite nurki vaadata ja sättida. 

Lisaks minule ja Hansule oli võtetel veel, Saara, kellega mängisime me armunud paari ning mu paraleelklassiõde Viki, kes tegi meile meiki (esimene kord, kui otsustasin ka meikari kaasata võtetele, et tulemus oleks ikka tasemel!) Lisaks olin ma teinud mõned päevad enne endale hennad kätele ning palusin Vikil ka need ära peita - tundsin ennast nagu tõeline filmistaar. 

Viki Saarale meiki tegemas.

Hennade peitmine. 

     Viki mind meikimas

Hommikul, esimesel võttel. oli meil vaja mõnusat hommikust valgust ja meeleolu. Kuna aga paike oli juba kõrgel ja ka suhteliselt pilves (kuigi ilmaennustuse järgi valisin ainsa vähegi ilusa päeva), siis nuputasime Hansugaa päris põnevad lahendused ning kuna meil ei olnud reflektorit, pidime ka selle ise valmistama: 

"DIY" reflektor

  Võtetel seletamas ja stsenaariumiga vehkimas

Lisaks, kui natuke isetehtud varustusest rääkida, siis eelneval õhtul ehitasime isaga valmis dollytracki, mida olime plaaninud ehitada juba pikemat aega, aga eks asjadeni jõuad ikka alles viimasel hetkel. Tänud, paps, tulemusega väga rahul!

Homemade dollytrack

Hommikune esimene võte tuli väga hästi välja ning kuna me tegime rahulikult, siis sai hästi ka rolli sisse elatud ning ka kõik kaadrid mida ma soovisin saada. Seetõttu läks, aga meil teise võttega natukene kiireks ning ei jõudnudki hommikusel võttepäeva poolel selle stseeniga ühele poole. Õnneks sobis nii Saarale, ki ka Vikile õhtul samas kohas võtetega tunnike varem alustada. Ja selles hoolimata, et kiireks läks, sai väga palju nalja.

Saaraga stsenaariumit läbi arutamas

Saaraga võtetel

Õnnelik paar - Henry ja Kelly.

Pärast seda, kui me ema töökorterist kiirustades lahkusime, läksin ma koju, kuna ei olnud öösel väga magada jõudnud (võtete pärast) ning puhkasin enne järgmiste võtete algust (ning vaatasin läbi ka filmitud materjali - jäin sellega väga rahule!).

Võttepäeva õhtune pool (kella 20.00-01.00)

Sneak-peek kaader õhtustest võtetest.

 Teised võtted pidid alguses hakkama kell 9 vanalinnas, kuid kuna me ei jõudnud enne ühte stseeni lõpuni teha, läksime me korterisse tagasi ja alustasime uuesti (Viki tegi meile uuesti meigi ja me kordasime uuesti samasid repliike läbi). Kuna nüüd ei olnud valikut, et midagi tegemata jääb, läks meil jällegi väga kiireks ja natuke kauem ning linna jõudsime me alles kell 22. Linnas pidime saama kokku Hanna Rebeccaga, kes mängis teist, küll väga väikest rolli, aga väga olulist ning seetõttu ei olnud vaja temaga ka pikalt filmida. Kuna, siis sadas aga paduvihma ning esialgu pidime Hannaga alustama juba kell 9, saatsin ma ta ees oma sõbranna juurde, kes elab vanalinnas, ning kes tuli heameelega vastu, et meie väikest võtterühma võtete vahel "majutada". Ma juba kartsin, et vihm rikub õhtused võtted ära, ning kuna Hanna pidi meid nii kaua ootama, et ta on üldse ära läinud, kuid täinu lühikesele venitusele, oli pimedamaks läinud ning ka vihm ja pilved tegid valge suveõhtu palju pimedamaks, mis andis palju parema fiilingu ning oli isegi veel parem, kui mu esialgne nägemus. Lisaks vihma pärast ma jätsin võttepaiga (ühe vanalinna tänava), kus ma tahtsin esialgu filmida, kõrvale ning valisin tänava, mis alus sõbranna korterile lähemal. Tundub, et kõik tõesti oli meant to be, sest see tänav osutus isegi palju paremaks võttepaigaks ning lõpptulemus jäi seetõttu kordades efektsem ja parem.

Kuna me pidime filmima alguses Hanna Rebeccaga, filmi lõpu kaadrid, siis ma vahetasin (jälle) riideid ja läksime õue paduvihmakätte filmima. Saaraga, tuli meil veel filmida kahed võtted, seega ta jäi korterisse ootama ja kuivama.

Hannaga oli vaja filmida üks filmi olulisemaid stseene ning minu enda jaoks oli see väga väljakutsuv ja põnev, nii näitleja kui ka režissöörina. Operaatori töö olin ma samuti varem teinud ning selle stseeni kohapealt oli mul väga selge nägemus ning see oli ülioluline, et Hans saaks täpselt kätte selle, mida ma oma vaimusilmas ette kujutasin. 

Rollis olin ma juba terve päeva sees ning samuti Hanna tegi suurepärast tööd. Hoolimata tänaval voolavatest "jõgedest" ja paduvihmast oli meeleolu mõnus ning võtted ülimalt ägedad. Ning oma filmi ja kunsti nimel olin ma (terve päev) valmis tegema kõik, et ainult tulemus jääks ehedaim ja parim võimalikust!

Sneak-peek kaader õhtustest võtetest koos Hanna Rebeccaga. Hoolimata lompidest ja märjaks saanud küljest, mis pärast korduvat kukkumist tegi ka päris palju valu, tundsin, et filmi ja kunsti nimel olen valmis isegi enamaks.

Eriti hea oli tunne, kui ma vaatasin kohe seal samas Hansu tehtud tööd - see oli lihtsalt segane! Täpselt selline, nagu ma ette kujutasin! Tänu vihmale, tänavavalgustusele ja heale objektiivile isegi parem! Ja kuigi selleks hetkeks olime me Hansuga olnud jalul üle 15 tunni, tundsin, et see on täpselt see millega ma tahan tulevikus tegeleda!
Seega Hanna Rebeccaga saime ruttu (30 minutiga) ühele poole ning tulemusega jäin ma ülirahule! Pärast seda jooksime kiirelt klassiõe - Martina juurde tagasi, ma kuivatasin ennast ruttu ära, vahetasin järjekordselt outfiti ja siis filmisime Saaraga ruttu samal tänaval mõned samuti väga vajalikud kaadrid.

Sneak-peek kaader filmist. Happy couple Kelly and Henry.

 See jäi samuti üli ehe ja täpselt nii hea, kui olin ette kujutanud! Pärast läksime Martina juurde, tänasin Martinat ja Vikit, võtsime kogu varustuse ning ma kutsusin isa autoga linna järgi, sest meil oli vaja veel sõita tagasi ema töökorteri juurde ning seal veel ühe stseeni filmida. Lisaks oli vaja filmida ka autos, seega mu isal ei jäänud muud valikut, kui kella üheteist-kaheteist paiku meile linna järele sõita. Kogu see aeg sadas ikka paduvihma.

Kõik olid selleks ajaks juba täiesti läbi ning Hans küsis, et äkki jätaks selle stseeni mõnele muule päevale. Ei olnud mina sellega nõus, ning ka Saara ütles, et kui juba siis juba ning, et teeme ikka täna ära. Pean siinkohal lihtsalt mainima, kui ülitänulik ma kõigile olin, sest nad olid selleks hetkeks juba terve päeva minu tegemiste ja soovide tõttu minuga kaasas jõlkunud ning ma olen ülimalt tänulik neile, et nad vastu pidasid! (Jah, eriti teie, Saara ja Hans.)

Ema töökorteri juurde tagasi jõudes, käisin ma üleval, tõin ära kõik sinna jäetud riided ja üleliigse varustuse, vahetasime Saaraga uued outfitid ning hakkasime viimase stseeni stsenaariumit kiirelt läbi mängima. Kuna kõik olid nii väsinud, ei jaksanud me seda ka enam pikalt filmida (ning kuna siis sadas ikka veel vihma), nii et ma tundsin, et see jäi kõige nõrgem stseen, kuid samas siiski piisavalt hea.

                                         Saaraga viimase stseeni stsenaariumit üle kordamas.


Üks imelike asi juhtus veel, nende võtete ajal, kella ühe paiku öösel. Nimelt tuli üks takso ning keegi noor mees astus välja ning läks oma kortermaja poole. Meie filmisime samal ajal, kuidas auto välja tagurdab ning ei pööranud kõrvalisele väga tähelepanu. Mees, kes oli juba oma kortermaja aiast sisse jõudnud, peatus aga äkki, pööras ringi ja hõikas: "..kas kumbki teist on see, kes maalib?", mis muidugi köitis kohe mu tähelepanu. Ta lisas: "Kas sult oleks võimalik maali tellida?" Kuna meil oli käsil parasjagu viimane võte, ma olin üli väsinud ja pinges ning lisaks veel fakt, et kell oli 1 öösel, kõik oli pime ja me olime kuskil suvaliste kortermajade vahel, tänu kõigele sellele oli mu hämming ja rõõm (et minu kunsti soovitakse tellida) ülimalt suur.  Ja kuidas see mees mu üldse ära tundis?! Ma ütlesin talle, et ta kirjutaks mulle Facebooki, et räägime siis täpsemalt. Ei suutnud keegi meist tol hetkel uskuda, et selline asi just juhtus...

Sneak-peek kaader öisest linnatulede särast. (võttepäeva viimane kaader)

 Sealt edasi filmisime me autoga ära sõitu ning kuna selles stseenis pidi Saara juhtima, ajasin ma isa autost välja ning me tiirutasime seal samas korterite ees, kuni kõik vajalik sai kaameralindile. Siinkohal tänaksin veel isa, kes öises vihmasajus külmetas ning mu filmivõtted ära kannatas. Autos ei läinud samuti kaua ning siis lõpuks sain ma öelda: "It's a wrap!" See kergendustunne, mis mind õhtuks valdas oli imeline, see tunne, et kõik on olemas, kõik sai tehtud, keegi ei jäänud võtetele tulemata, ilm ei rikkunud midagi ära ning et kõik vajalik sai kaamera peale, see tunne oli lihtsalt imeline. Eriti sellepärast, kuna terve päev, hommikust alates oli mu õlul olnud pinge, kas kõik saab ikka tehtud, eriti kuna võttepäev oli tulnud nii spontaanselt ja ootamatult. Koju jõudsime lõpuks poole kahe paiku öösel...

Kokkuvõtteks tahaks öelda, et mul on nii hea meel, et ma otsustasin siiski võtetega alustada ning, et ma olen ülimalt tänulik kõigile, kes minuga selle hullumeelse päeva kaasa tegid ja vastu pidasid. Ilma teieta ei oleks see õnnestunud! Aitäh, et te tegite kõike, mida ma palusin ja... ma ei tea, mul oli lihtsalt nii lahe päev - filmide tegemine on tõesti minu suurim kirg ning mul on hea meel, et sain seda päeva teiega jagada! Olenemata kõikidele takistustele, hilinemistele, segavatele plaanidele, vihmale, valgusele, segavatele helidele, õnnestus meil saada purki midagi tõeliselt head, aitäh!
Lisaks, ma tahan lihtsalt öelda, et isegi kui te kahtlete oma unistustes või ettevõtmistes, hakake lihtsalt pihta, hirm suurte asjade ees on tavaline ning alati on kerge asjad tegemata jätta. Ka mina kaalusin seda filmi mitte teha, kuid ma olen nii rahul, et ma takistustest hoolimata kergemat teed ei valinud ning otsustasin järgida oma kirge, sest päeva lõpuks tundsin ma ennast tõeliselt elusa ja õnnelikuna, sest ma otsustasin järgida oma kirge ja unistusi!

...Ja, kuigi ma plaanisin teiste võtetega alustada alles uuesti augustis, siis nüüd ei suuda ma lihtsalt oodata - äkki mahutab mõned võtted siiski juulisse..! Samuti ma hakkan juba kohe pihta ka valmis materjali osalise monteerimisega. Seniks, saate näha veel sneak-peek pilte filmi kaadritest...

Live life with a passionate heart and dedicate to your passions,


ülimalt õnnelik ja tänulik filmipoiss Karl.

Uue lühifilmi "Tee õnneni" (A Road to Happiness) ideest ja pea poole aasta pikkusest pre-productionist - take 2

...on jäänud mulje, et ma olen filmindusest jälle pikalt eemal olnud ning tõsi on see, et alati on kergem haarata pintsel ja omaette tosin maali järjest valmis vorpida, kui võtta ette selline suur projekt nagu järjekordne lühifilm. Osaliselt on ka nii olnud, sest maalimine on mulle ikka väga-väga hingelähedane ning ma tunnen, et maalide kaudu saan ennast suurepäraselt väljendada...

 Sellegipoolest on filmindus mu suurim kirg ning tegelikult ei ole ma üldse sellest eemal olnud, vaid just pikalt valmistunud uue lühifilmi tegemiseks. Uue filmi tahtsin "directida" seekord täiesti iseseisvalt ning tõsisemalt kui kunagi varem, sest varem olin teinud filme koos kas vendadega või Kateriinega või siis üksinda lihtsalt spontaanseid katsetusi. Seekord oli soov teha ka tõsiselt läbitöötatud pre-production - joonistada läbi kõik kaadrid, kirjutada oma esimene script jne.

Idee sündis mul tegelikult juba JAANUARIS, ning ma soovisin alustada võtetega samuti talvel, kuid lume puuduse, kiirete aegade ning soovist selle filmi pre-production korralikumalt teha, kui kunagi varem, läks aeg edasi ning talvel ei toimunud ühtegi võtet. Selle asemel alustasin jaanuaris juba storyboardimisega ehk operaatoritööga ning joonistasin kaader-kaadri haaval terve filmi läbi. Sealt edasi haarasin ma ühe tunnustatuima stsenaristi kirjutatud raamatu, mis andis nippe ja näpunäiteid stsenaariumi kirjutamise kohta ning seletas kuidas on filmid(e stsenaariumid) üles ehitatud. Samaaegselt alustasin ma ka oma esimese stsenaariumi kirjutamisega. Kuna, aga modellindus tõi kaasa ka omajagu tööd ning ka palju tellimusi ja vahele tuli palju huvitavaid pakkumisi, siis mõneks ajaks jäi mu põhjalikult läbitöötatud lühifilmi eeltöö seisma... Kevade lõpu poole kahtlesin ise, kas on üldse mõtet selle filmiga jätkata, sest lugu ei puudutanud mind enam nii tugevalt, sest mitu kuud oli möödas, kuid samas suur töö oli juba tehtud... Otsustasin hakata castinguga tegelema, ning otsima näitlejaid, mis osutus ülimalt keeruliseks... kuna, ma otsustasin, et tahan ise peaosa mängida (et tulevikus režissöörina teaksin mida ma oma näitlejatelt nõuan), siis vähemalt sellepoolest oli kergem. Siiski, ma pean tõdema, et olles juba teinud stsenaristi, operaatori ja režissööri tööd, oli castinguga tegelemine päris väsitav ning tegelikult tol hetkel mõtlesin kõige rohkem asja pooleli jätmise peale, sest alguses oli raske leida inimesi, kes mu nägemuse järgi rollidesse sobiks, ning siis oli raske leida nendega ühist aega, et ainuüksi ideest rääkida ja näha, kas nad on huvitatud... See tegelikult pani asja pikaks ajaks seisma, ning kuna mul oli endal tol hetkel tuhat muud asja käsil, siis tundus, et asi jääbki katki ja tegemata. Huvitaval kombel siiski leidsime mõne näitlejaga ühe sobiva päeva juunikuus, mis oli väga kiire ja spontaanne otsus, ning talvise filmi asemel sattus esimeseks võttepäevaks 19. juuni, üks aasta valgemaid päevi... mis ei sobinud väga hästi kokku minu esialgse nägemusega. Sellegi poolest mõtlesin, et kõik juhtub millegi pärast ja kasutame selle päeva ära ning pärast väga ägedat, pikka ja pingelist võttepäeva oli tulemus parem, kui ma olin oma peas ettekujutanud ja imelisem, kui ma olin paberile joonistanud. Võttepäeva lõpuks sain aru, et takistuste ja kõhkluste kiuste, tasub minna edasi, enesekindlalt oma eesmärkide suunas ning mitte alla anda. Ma mõistsin, et hoolimata, et filmi tegemine on nii pikk ja aeganõudev protsess ja takistusi võib ilmuda igal hetkel täiesti ootamatult, siis see on just see, mida ma teha tahan ning et see on parim viis oma loo rääkimiseks. Võttepäeva lõpuks oli mu süda täis kirge ja rahulolu!
Varsti lisan lühikese jutu ka amazing võttepäevast koos sneak-peek piltidega - so more information coming soon!

"And ACTION!" - take 1

Sõbrad, alustan oma blogi esimest postitust pealkirjaga, lihtsa kližeega - "And action!" ja lühikese postitusega, et lihtsalt põhjendada miks nüüd lisaks kuntilehele Facebookis (https://www.facebook.com/ArtByKarlMarkusAntson) ka filminduse blogi...

Kuna lühifilmide tegemine on minu enda jaoks imeliselt inspireeriv, kütkestav, pakub tõeliselt võimalust eneseväljenduseks ning annab ka nii palju tagasi, siis tahan ma ka teiega kõiki neid jutte ja emotsioone jagada. Eriti, kuna lühifilmi tegemine on tihtilugu pikem protsess, mille käigus juhtub nii mõndagi põnevat ja ootamatut ning teele tuleb tihti mitmeid takistusi, millega kursis olles võib lõpp produkt saada täiesti uue väärtuse, siis olekski huvitav lisaks filmidele jagada teiega ka neid lugusid kuidas film valmib.

Seega, selles blogis avaldan ma kõike, mis on seotud minu lühifilmide valmimisega ning minu, kui noore filmitegijaga ning minu unistuste poole pürgimisega. Siin saate lugeda, kuidas ja kust sünnivad minu uute lühifilmide ideed, nende ideede vormimisest võteteni - preproductionist, stsenaariumite kirjutamisest, soryboardimisest, näitlejate castingutest, võttepaikade-võttepäevade valimisest, võttepäevadest (mis osutuvad alati planeeritust erinevaks ning seega millest postitused osutuvad kõige põnevamateks, sest tuleb arvestada nii paljude asjadega - koha, ilma, näitlejate, aja, valguse, heli, tehnika ning terve meeskonaga), saadud materjalidest (sneak-peek video- ja fotomaterjali võtetest) ning post-productionist - monteerimisest, filmimuusikast ning kõigest sellega kaasnevast. Lisaks avaldan ma ka kõik oma lühifilmid siin blogis!

Luban, et varsti -varsti lisandub postitus mu uue lühifilmi pre-productionist, mis kestis 5-6 kuud ning selle esimesest üliägedast võttepäevast!

Seniks aga, dream big and dedicate to your passions!

Karl

"...and ACTION!"